Olen põnev isiksus – eeskätt iseenda, tõenäoliselt ka paljude teiste jaoks.

Minu teadlik teekond enesearengu maailma algas 2020.aastal esiklapse sünniga. Hoides süles oma värsket beebit, seda siirast ja puhast hinge, kes end minu hoolde oli usaldanud, soovisin kogu südamest, et saaksin talle emana pakkuda parimat versiooni iseendast. Tol ajal uskusin, nagu paljud meist, et eneseareng tähendab paremaks saamist – rohkem teadmist, rohkem oskusi, rohkem iseenda kallal töötamist. Alles aastaid hiljem hakkasin mõistma, et minu jaoks ei olnud selle teekonna tuum mitte kuhugi edasi jõudmine, vaid järjest sügavam kontakt iseendaga.

Minu teekond algas raamatute lugemisega, eeskätt vanemluse teemadel. Beebi kõrvalt jäi aga soiku paarisuhe ning seda ma teadsin, et soovin leida ka võimalusi, kuidas paarisuhtesse rohkem elusust tagasi tuua. Vaikselt ilmus raamatute kõrvale ka mõni teraapiavorm, et iseendaga paremini sõbraks saada. Olen olnud pigem kärsitu loomuga ning oodanud kiireid tulemusi, ning ühegi tehnikaga eriti järjepidev ei olnud. Lapsevanema rollis tundsin end suurepäraselt ning paarisuhegi sai esmapilgul korda.

Kui uuesti lapseootele jäin, tabasid mind hirmud ja ärevushood, millele ma ei osanudki tol hetkel seletust leida. Kuigi laps oli väga oodatud, oli miski minus endas teistmoodi. Ja kui teine laps 2022. aasta kevadel sündis, pöördus elu pehmelt öeldes pea peale. Suurem osa sellest, mis ma endast lapsevanemana uskusin olevat, muutus olematuks. Langesin nendesse mustritesse, mille uskusin end juba murdnud olevat. Tõstsin laste peale häält, ärritusin kergelt, ei huvitunud enam nendega koos mängimisest, vaid… püüdsin lihtsalt ellu jääda. Ja kuigi minus oli kogu aeg olemas teadmine, milline ema ma tahan olla, oli sinna ette kerkinud tugev müür, millest tundus olevat võimatu läbi tungida. Läbi selle kõige kannatas ka paarisuhe. Olin ellujäämismustris ja millegi loomiseks ruumi ei olnud. Olime abikaasaga rohkem toakaaslased, kui partnerid.

2023. aasta kevadel võtsin esimese holograafilise seansi, mille fookus oli seotud minu teise lapsega. Olin üllatunud, kui nägin sessiooni mõju kohe pärast selle toimumist, mis tekitas minus huvi selle meetodiga edasi liikuda. Üsna kiirelt broneerisin uue sessiooni. Ja siis veel. Ja hakkasin tasapisi maailma uutmoodi nägema. Sessioonid lõid mulle ruumi märgata iseendas midagi, millest olin seni mööda läinud. Võtsime abikaasaga ka suhte rohkem fookusesse ja osalesime Imago suhtekoolitusel – mis omakorda andis uue hingamise meie paarisuhtele.

Ühe holograafilise sessiooni käigus tekkis tugev tunne, et ka minul on ette nähtud see meetod omandada. Nüüdseks olen osalenud kahel erineval holograafilisel kursusel. Iga sessiooniga, mida sageli ka ise endale teen, jõuan lähemale sellele, kelleks siia ilma sündisin, ja ellu tuleb üha rohkem värve. Täna tean, et see teekond ei ole teinud mind uueks versiooniks minust. See on toonud mind üha lähemale iseendale.