Olen pereinimene, kolme lapse isa ning olnud üle 30 aasta suhtes oma partneriga. Olen sündinud ja kasvanud Saaremaal.

Minus kohtuvad tugev analüüsivõime ja tundlik tunnetus. Kui töötasin aastaid stuudios muusika salvestamise ja miksimisega, analüüsisin põhjalikult laulude ülesehitust ja kompositsiooni. Kus võiks pinge tõusta ja kus langeda? Kuidas saavutada erinevate sageduste tasakaal, et tekiks terviklik ja harmooniline helipilt? Samal ajal tunnetasin selle kõige mõju. Kuidas see kõlab? Mida see minus tekitab? Kas see on tunne, mida autor soovis edasi anda?

See tasakaalu ja harmoonia ehk erinevate tasandite ja sageduste koostöö on midagi, mis on viinud mind Holoneya meetodi loomise suunas ja selle meetodi praktiseerimise juurde.

Olen märganud, et kasutan Holoneya sessioonides väga sarnast lähenemist. Ühelt poolt analüüsin pragmaatiliselt ja teen strateegilisi valikuid, teisalt tunnetan pidevalt, kuidas kogu protsess tundub. Selle töö juures on tunnetusel suurem kaal kui struktuuril. Kui ühel pool on ette valmistatud protsessimudel ja teisel pool hetkes kogetav tunnetus, siis usaldan pigem seda, mida keha ja olukord parasjagu näitavad.

Mulle meeldib luua uusi lahendusi, kaardistada tundmatuid maastikke ja avastada tõhusamaid viise, kuidas midagi teha. Küsin endalt sageli: kas seda saab teha veel lihtsamalt, sujuvamalt või väiksema vastupanuga? Olen tähele pannud, et satun peaaegu automaatselt analüüsima iga süsteemi, mille osaks saan. Miks see toimib? Miks see ei toimi? Kus tekivad kitsaskohad? Kus on protsessi pudelikaelad? See võib puudutada organisatsiooni töökorraldust, meeskonna koostööd, inimese sisemisi protsesse või lähisuhteid ja samal ajal kõigi nende koosmõju.

Mul on võime näha samaaegselt nii detaile kui ka tervikpilti ning nende omavahelisi seoseid. Näha, millised detailid aitavad luua soovitud tervikut ning kuidas tervik omakorda toetab soovitud muutusi üksikutes detailides.

Nii elus kui ka sessioonides liigun ma Holoneya ideaalide poole. Minu jaoks ei ole see lõppeesmärk, vaid elukestev arenguprotsess – pidev kohanemine ja muutumine ning samal ajal aina sügavam iseendaks saamine. Minu silm läheb särama siis, kui on vaja luua uut strateegiat, mõtestada keerulist olukorda või leida tee eesmärgini. Võin tundide kaupa rõõmuga töötada plaani, süsteemi või visiooni kallal, millest saab hilisemate otsuste ja tegutsemise alus.

Olen enda närvisüsteemi peal katsetanud väga erinevaid sisemise töö meetodeid – psühhedeelikumide teraapiat, holistilist teraapiat, šamaani rännakuid, perekonstellatsioone, hingamistehnikaid, heliteraapiat, kristalliteraapiat ja paljusid teisi. Kõik need on aidanud mul mõista, et iga meetod saab avada inimese jaoks midagi seni varjatut.

Holoneya meetodis said minu jaoks kokku kaks väga olulist suunda: selgus ja kogemus. Ma võin millestki mõistusega aru saada, kuid keha jaoks ei pruugi see veel tõsi olla. Võin soovida midagi kogu südamest, kuid närvisüsteem võib seda siiski tajuda ohuna. Samuti võin kogeda kehas midagi väga olulist, ilma et oskaksin seda kohe sõnastada. Minu jaoks sünnib kõige sügavam muutus siis, kui mõlemad pooled kohtuvad – keha kogeb ja mõistus mõistab.

Olen näinud nii enda kui ka paljude teiste inimeste puhul, et suured taipamised ei muutu igapäevaseks eluks, kui keha ei ole nendega kooskõlas. Seetõttu usun üha enam praktikasse. Tee vähem, aga tee päriselt. Ei ole vaja valgustuda ega hakata leviteerima. Kui järgmine kord suudad jääda veidi rahulikumaks olukorras, kus varem see ei õnnestunud, siis on see minu jaoks päris edasiminek. Ja väga sageli on see edasiminek täiesti piisav.